4. Köögikirjanikuks kasvamine

Köögikirjanikuks kasvamine

Nagu raamatus lubatud, panin ma siis kirja loo sellest, kuidas veel kahekümnesena köögis peaaegu täielik võhik olnust võib hea tahtmise korral saada päris asjalik söögitegija ning lisaks veel ka köögikirjanik. Lugu pole mõeldud enesekiitusena, vaid hoopiski innustusena kõigile neile, kes vajavad julgustust ja senisest suuremat eneseusku ükskõik millisel alal tegutsemiseks.  

Minu esimesed kokkupuuted meediaga ehk Eesti Raadio Noorte Reporterite Klubi.

Kuigi Eesti Rahvusringhäälingu ajalugu annab Eesti Raadio Noorte Reporterite Klubi asutamisajaks 1958, algas klubi mitteametlik tegevus juba 1957. aasta sügisel, kui mina käisin 11. ehk tolleagse koolikorralduse järgi lõpuklassis. Ideele klubi loomiseks tulid minu koolivennad, kaks Tallinna 20. Keskkooli (Tallinna Ühisgümnaasium) 10. klassi poissi: Enn Tiits (6.04.1941–14.05.2015) ja Ants Vain (22.05.1940–13.04.2004), hilisem Noorsooteatri näitleja, raadioajakirjanik ja meremees.

Ettevõtlik ja esinemishuviline Enn Tiits saavutas kokkuleppe Raadiokomitee tollase juhi Ado Slutskiga, et meie kolmekesi võime hakata päevauudiste toimetuses Felix Kaasiku juhtimisel õppima, kuidas teha intervjuusid ja reportaaže. Sellega me siis kooli kõrvalt talvel ka pisitasa tegelesime. Maikuus 1958 otsustas aga raadio juhtkond Noorte Reporterite Klubi n-ö legaliseerida ja korraldada esimese konkursi uute liikmete vastuvõtmiseks. Soovijaid oli palju, esimestest uutest liikmetest mäletan aga vaid Tiit Madet, hilisemat majandusteadlast, IME pooldajat ja kuulsale 40 kirjale allakirjutanut.

Kevadel 1958 lõpetasin ma keskkooli ning Eesti Raadio päevauudiste toimetus võttis mind alates augustist tööle mittekoosseisulise korrespondendina. Osalesin ka selleks ajaks juba hoo sisse saanud Noorte reporterite Klubi töös, kuid teenisin ka väikest palka päevauudiste kirjutamise ja toimetamisega. Mida ma täpselt tegin, sellest on jäänud muidugi vaid väga ähmane mälestus.

Hästi on aga meeles, et saime isiklikult tuttavaks tollaste  korüfeedega nagu Valdo Pant, Lembit Lauri, Ivar Trikkel, Klaus Mikko, Felix Leet, Jüri Miller, Albert Käär, Hans Kiiver ja teleoperaator Hans Roosipuu. Hästi on meeles, et uudisteoimetuse vastas üle koridori oli kirjandussaadete toimetus, kus tollal töötas Lennart Meri, väga omapärase välimuse ja häälega ning ka muidu väga koloriitne mees. Mäletan mitmeid noorteüritusi ja spordivõistlusi, mida käisime kahe-kolmekaupa lindistamas tollal tehnika viimaseks sõnaks peetava, mitu kilo kaaluva makiga Reporter 2.

Hästi püsivad meeles selle ilusa pruuni hoone uste taga asunud püstoliga naisvalvurid ning muidugi ka pikad koridorid, kus asusid helikindlad stuudiod ja foonikad lindi monteerimiseks ehk üleliigse väljalõikamiseks ja lindi uuesti kokkukleepimiseks. Ja seda muidugi selle sõna otseses tähenduses. Kui praegune arvutis tehtav cut and paste on virtuaalne, siis tollal vastas nende verbide tähendus sisule väga täpselt, seda muidugi magnetofonilindiga tegutsedes. 

Eriti hästi on mul aga meeles meeleolu 6. oktoobril 1958, kui läks eetrisse esimene õhtune pikk uudistesaade Päevakaja, mis valmis just selles toimetuses, kus minagi töötasin. Ja minulgi oli selle saate valmimisel täita pisitilluke osa ühe uudise redigeerimisega. Tollal muide ennustati Päevakajale üsna lühikest karjääri. Pole ju kuidagi võimalik teha igal õhtul pikka uudistesaadet, arvati aastal 1958, sest kust neid uudiseid nii palju võtta! Kuivõrd ekslikuks see ennustus osutus, seda teab tänapäeval igaüks.

Seevastu võib nii mõnelegi nooremale inimesele olla uudiseks, et tollal läbis igasugune kirjutatud või lindistatud uudistematerjal (ka meie NRK oma)  poliitilise tsensuuri Pärnu mnt. 10 ülakorrusel asuvas Glavlit'is. Nõukogude Liidus kardeti hirmsasti riigisaladuste lekitamist ja muidugi mitte vähem ka ideoloogiliselt ebakorrektseid ütlusi ja kirjutisi. Glavlit oli selle halva mainega asutuse vene keelest ülevõetud lühend, täielik ja ametlik aga kõlas nii: Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Trükiste Riiklike Saladuste Kaitse Peavalitsus.

Seda imekspandavam näib mulle tagantjärele fakt, et mälestusväärsel 1961.aasta 12. aprillil viidi mind mu järgmisest töökohast Maratist otse töö juurest ära raadiomajja, kus mul lubati avaldada suurt vaimustust Juri Gagarini kosmoselennu puhul. Kohe pärast Raadiomajja jõudmist läksin stuudiosse ja rääkisin seal otse-eetris  täiesti oma sõnadega asju, millest ma nüüd muidugi enam vähimatki ei mäleta. Eks need olid muidugi ajalehtedest ja raadiost pähe kulunud käibefraasid ja hüüdlaused, mis muud!

Minu esimene, väga lühikeseks jäänud ajakirjanikukarjäär lõppes kevadel 1959.  Ehk teisisõnu siis, kui kui mu ema lõplikult tüdines minu tema meelest täiesti perspektiivitust "jõlkumisest" Raadiomajas. 1958. aasta sügisel Tartu Ülikooli ajakirjandust õppima minna ei olnud ema mind rahapuudusel lubanud. Muidugi olin ma ma kuuletunud nagu autoritaarse ema poolt sõnakuulelikuks vormitud tütrele kohane.

Edasine elu töölisena ja keskastme juhina

Olen hiljem mõelnud, et kui oleksingi julgenud minna Tartusse vastu ema tahtmist, poleks ma vist tõesti osanud üliõpilase stipendiumiga välja tulla. Puudus mul ju igasugune kogemus iseseisvast elust ja rahaga toimetulekust. Nii läksingi märtsikuus 1959 tööle suurde ja nimekasse trikotaažitööstusse Marat. Miks just sinna? Küllap vist seepärast, et seal töötas raamatupidajana ema onutütar, kelle soovitust ema arvestas.  

Väike vahelepõige:

Nagu arvata võibki, oli minu vabrikuaastate jooksul oli igal meie klassi kokkutulekul, mis toimusid üpris sageli, peaaegu alati kõneaineks ka minu töökoht. Klassikaaslased ei suutnud harjuda sellega, et kunagine klassi priimus Maire töötab vabrikus, aga peaaegu kõik teised tüdrukud olid läinud õppima Tartu Ülikooli, Tallinna Pedagoogilisse Instituuti (Tallinna Ülikool) või TPI-sse (TTÜ). Vaid paar tüdrukut käisid tööl, üks õppis ametikoolis rätsepaks, ülejäänud aga olid kõik üliõpilased.

Praegu võin täie veendumusega öelda, et on vist parem, et tookord läks just nõnda. Olin väga noore ja elukogenematuna näinud liiga ligidalt tollase ajakirjanduse telgitaguseid, ajakirjanike üpris koloriitset ja keerulist igapäevaelu ning lisaks muidugi ka nõukogude süsteemi ranget poliitilist kontrolli ajakirjanduse üle. Minu idealism ja naiivsus said tookord tugeva löögi ning ma mõistsin, et niisugune tegelikkust lakeeriv ja võlts ajakirjandus pole vist ikka tõesti minu jaoks. Vähemalt tollel ajahetkel küll. Ehk osalt ka sellepärast olingi suhtunud küllaltki rahulikult ema keeldu Tartusse õppima minna ning läinud kuulekalt vabrikusse tööle.

Töötasin kahes suures ja hästituntud õmblusvabrikus kokku 6 aastat.
1965. aasta suvel aga soovitas üks sõber mind uude, ühe üleliidulise suurettevõtte alles loodavasse filiaali, kus mulle lubati keskastme juhi tööd ja head palka. Läksingi tööle asutusse Patent, millest laiem avalikkus midagi ei teadnud ega hakanudki kunagi teadma, kuigi meie tegevuses polnud vähimatki salapära. Asutuse täielik nimi oli väga pikk ja uhke: NSVL Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Leiutiste ja Avastuste Komitee Tootmisettevõtte “Patent” Tallinna Filiaal. Väga-väga lühidalt öeldes tegeles meie allüksus Inglismaa patendikirjelduste kopeerimisega mikrofilmile ja paberile. Seda tööd tegime kogu Nõukogude Liidu patenditöötajate tellimuste põhjal. 

Kui 19 aasta pärast ehk aastal 1984 juhtivast ametist isu lõplikult otsa sai, läksin väga lihtsale tööle, ehitusgeoloogide juurde tehnik-joonestajaks tolleaegsesse võimsasse projekteerimisorganisatsiooni EKE Projekt. Selle uus ja väga vägev peakontor asus Liivalaia tänaval kohas, kus praegu uhkeldab Swedbanki hoonetekompleks. Töötasin seal aastatel 1984–1995, viimased 5 aastat juba uue riigikorra ajal ja Eesti-Soome ühisfirmas, kus ma lisaks kõigele muule tegin ka raamatupidamist arvutiprogrammi abiga ning mu ametinimeks oligi pearaamatupidaja. 

Aga siis juhtus nii, et uue riigikorra ajal ja vanade seaduste järgi juba peaaegu pensionieas (53-aastasena) sai minust toiduajakirjanik ja hiljem päris köögikirjanik. Tagantjärgi on seda endalgi raske uskuda, et see võis olla võimalik niisuguses vanuses ja ilma kõrghariduseta, aga nii see tõesti oli. 

Muidugi oleks ülikooli diplom ehk paber sügaval nõukogude ajal nii mõneski kohas palju lugenud ja uksi avanud isegi siis, kui õpitud eriala ei vastanud otseselt ametile. Kuna olin Marati juhtkonnale oma aktiivsusega silma jäänud ning teinud ametiredelil päris kiiret tõusu, tegin ülemuste pideva taganttorkimise mõjul lõpuks 1961. aastal, juba abielunaisena (tollal abielluti vara ja peeti 22-aastast vallalist juba vanatüdrukuks), ära sisseastumiseksamid Tartu Riikliku Ülikooli eesti keele ja kirjanduse kaugõppeosakonda ja läbisin seal heade õpitulemustega poolteist kursust. Siis aga jäin lapseootele, mis kujunes oodatust probleemsemaks, ning ülikool jäigi pooleli.

Köögikirjaniku toitev amet

Eesti rahvasõna nimetab söömist ainsaks ametiks, mis inimest toidab. Mina võin aga täiesti tõsimeeli kinnitada, et toita võib ka söögist kirjutamine, nagu see toimis minu puhul.    

Esimese julge sammu köögikirjanikuks saamise teel astusin ma 1994. aasta kevadtalvel. 

Olin juba mitu päeva olnud sügavalt solvunud oma otsese ülemuse minu arust põhjendamatult ebaviisaka käitumise peale ning salamisi mõelnud isegi töökoha vahetamisele. Just siis märkasin äsja ilmuma hakanud nädalalehes Kulutaja kuulutust, milles otsiti toimetajat, kes on huvitatud vaheldusrikkast tööst, heast töökeskkonnast ja lahedast seltskonnast.

Tänaseks juba unustusehõlma vajunud Kulutaja oli Eesti Ekspressist välja kasvanud väga populaarne tarbijaleht, mida trükiti kollasele paberile ja mida juhtis praegune poliitik Mart Luik. Kuuldavasti olevat selle ajalehe tiraaž parimatel aegadel küündinud 10 000 eksemplarini.

Kuulutust lugedes hüüdsin mõttes: mina olen huvitatud!  Arvasin end tõsimeeli sobivat toimetajaks, kuna olin  juba koolipõlvest tuntud hea sulejooksu poolest ning ka lauseehitus ja õigekiri olid mul alati eeskujulikud. Vahel kirjutasin niisama, nalja pärast, kirjandisse tervelt leheküljepikkuse lause, kus kõik (või vähemalt väga suur osa) komad, koolonid ja semikoolonid, tireed ja muud kirjavahemärgid olid täpselt paigas. Ei maksa sellepärast aga arvata, et mul  tõesti olid kõik  grammatikareeglid peas! Mulle on lihtsalt geenidega kaasa antud hiilgav nägemismälu ning õigekiri sai paratamatult selgeks tänu pidevale lugemisele, mis algas juba 4aastasena.

Olen päris kindel, et nii väljendusoskus kui perfektne õigekiri tulid mulle pideva lugemisvajaduse rahuldamise kõrvalt lisaboonusena. Olin ju kuni keskeani mitte lihtsalt bibliofiil, vaid lausa bibliomaan. Seda olid ka minu vanemad, kes olid oma lühikeseks jäänud abielu (juuni 1935 – isa sunniviisiline mobilisatsioon Nõukogude Armeesse juulis 1941) jooksul soetanud rikkaliku kogu kõikidest tollal ilmunud raamatutest ja sellele lisaks ka ajakirjadest, kuna mu isa oli juhtumisi Eesti Ajakirjanduse Müüjate Ühingu esimees. Nii et ka EW aegsed Eesti Naise numbrid sattusid mu lugemislauale juba üsna varakult, hiljem sai minust selle ajakirja pidev lugeja ja tellija. Hoolimata faktist, et aastal 1952. sai Eesti Naisest Nõukogude Naine.

Samas aga sai mulle juba noorena selgeks tõsiasi, et ise midagi kirjutada üritades suudan ma usutavalt kirjeldada vaid neid inimesi, sündmusi, olukordi  või loodusepilte, mida olen ise näinud, tunnetanud või läbi elanud. Või siis neid, mida keegi teine on mulle kirjeldanud.  Seevastu olematute tegelaste, kohtade ja intriigide väljamõtlemises olin ja olen praegugi täielik null. Miks see nii on, seda ei oska ma öelda. Igatahes leppisin pärast mõningaid abituid katsetusi (mida ma iial kellelegi ei näidanud) tõsiasjaga, et kirjanikku minust ei saa, ehkki mulle just seda elukutset noorpõlves ennustati kõige enam; järgmine amet oli muide näitleja. 

Aga lõpuks sai minust siiski kirjanik, mis siis, et vaid "köögi". Tegelikult mõtlesin ma selle termini ise enda jaoks välja aastal 2008, kui meedial tekkis vajadus kirjutiste puhul mind kuidagi tituleerida. Ja kokaraamatute autor olla mulle ei meeldinud,köögikirjanik olla oli palju lustakam.

Esimesed sammud kirjutamise suunas

Aga nüüd taas aastasse 1994, mil ma uskusin end üpris hästi passivat tarbijalehe toimetajaks. Võtsin kohe kuulutuses märgitud telefonil ühendust ning juba järgmisel päeval kohtusingi tollases Pärnu maanteel asunud Ajakirjandusmajas Kulutaja peatoimetaja Mart Luigega, praeguse poliitikuga, kes oli tollal alles 23-aastane ja verivärske peatoimetaja. Pärast paarikümne minuti pikkust vestlust ja põhjalikku küsitlemist tegi Luik teatavaks järgmist: Kulutajal puudub lisaks koosseisulisele toimetajale ka toiduteemadel kirjutaja ning mina sobiksin hästi just selleks viimaseks, aga siiski vaid mittekoosseisuliselt ehk lepinguliselt.

Muidugi ma nõustusin, kuigi olin salaja lootnud põhitöökohta. Aga eks ma pidin ju endale aru andma, kes ma siis tegelikult olin – täiesti tundmatu keskharidusega tegija. Pealegi juba 53aastane, ehkki teiste jutu järgi nägin välja ja tundusin ka olemiselt 10 aastat nooremana.  Igal juhul olin ma tolleaegsete kriteeriumite järgi ju pensionieelik (pensionile läksid naised tollal ju 55selt), parim enne juba möödas. Luige  pakkumisest keeldumine olnuks lausselge rumalus.

Kui aga keegi küsiks, kas ma ei kahelnud pakkumist vastu võttes oma kööginduse-sööginduse alastes oskustes ja teadmistes, siis oleks vastus eitav. Ei kahelnud põrmugi, kuigi olin 1960. aastal abielludes ja oma leivale minnes olnud söögitegemises täielik võhik. Kasvasin üles Tallinna servas Linnu teel hektarisuurusel krundil asuvas, taluga sarnanevas kodus (praegu asub seal mu kadunud venna pere poolt majandatav Kristiine Aiakeskus ja Puukool). Oskasin teha kõiki põllu- ja aiatöid, lage värvida ja tapeeti panna, tolmu pühkida ja põrandat pesta, lisaks ka lehma lüpsta. Oskasin hästi kududa ja heegeldada ning endale riideid õmmelda. Süüa teha ma aga üldse ei osanud, kuna köögis olid ainuvalitsejateks olnud mu ema ja vanaema. Olin olnud vaid abitöölise ja jooksupoisi rollis.

Aga isesisvas elus pidin ma ju kuidagi toime tulema. Tuli hakata abi otsima trükisõnast, kuigi selle rohkusega ei saanud kahjuks  noil aegadel kiidelda. Hilisemate tuntud autorite Salme Masso, Olga Relve ja Linda Petti kokaraamatud hakkasid ilmuma alles 60ndate lõpus. Küll oli aga 1959. aastal ilmunud eriti väärtuslik Hilda Ottensoni Hoidistamine ja 1960. aastal tuli välja ka Perenaise käsiraamat. 1965 ilmusid Toitlustamine ja korrastustööd ning esimene  sõjajärgne tõeline kokaraamat – Salme Masso, Maimu Eesmaa ja Aliide Küüsveki Valik toiduretsepte (millest ma jäin aga tookord ilma, kuna polnud raamatupoes tutvusi), lisaks vene keelest tõlgitud Raamat maitsvast ja tervislikust toidust. Järjest hakkas meie oma autorite kokaraamatuid ilmuna 1960ndate lõpus ja 1970ndate alguses. 1975.a. ilmus Salme Masso Rahvaste toite, milles muuhulgas tutvustati ka meie jaoks eksootilisi toidu- ja maitseineid.

Väga suurt abi sain ajakirjast Eesti Naine (aastast 1952 Nõukogude Naine), milles ilmus peale toiduretseptide ka palju kasulikke nõuandeid ja artikleid. Kõik mulle meeldinud retseptid lõikasin välja ja kleepisin paksu kaustikusse, ka sai sinna käsitsi kirjutatud teiste käest hangitud retsepte. Kahjuks on see ajalooline kaustik seletamatul viisil kaduma läinudL Osa EN retsepte on mul siiski kartoteegikaartidele kleebituna säilinud. Päris kaua säilitasin väljalõigatud nõuannetelehekülgi, kuid lõpuks hävitasin need ruumipuudusel.  

Eks nii mõnigi roog läks mul alguses ikka päris untsu, aga pikapeale tulid kogemused ja oskused. Kuna mind oli lapsest peale harjutatud tegema kõike võimalikult hästi ja korralikult, siis pingutasin õnnestumise nimel kõvasti. Hankisin endale alati kõik uued  kokaraamatud ning lugesin need kohusetundlikult algusest lõpuni läbi, just nagu tõsiusklik loeb piiblit. Ning imestasin seejuures sageli, miks kõik kokaraamatud on kirjutatud neile, kes juba oskavad süüa teha. Põhiline oli autorite arvates vaid retsept, aga kuidas ja mis järjekorras kõike teha, selle kohta anti teavet väga vähe või üldse mitte. Olen seda oma köögikirjanikutöös püüdnud alati meeles pidada ja anda võimalikult palju nõuandeid.

30aastasena olin sõpraderingis tuntud juba kõva tegijana, seda muidugi peamiselt ikka
piduroogade kaudu. Korraldati ju suuremaid või väiksemaid koduseid kokkusaamisi 70–80.aastatel väga sageli. Eriti hästi õnnestusid mul tollal igasugused külmroad ja salatid. Häid kooke-pirukaid aga tollases viletsas, minu definitsiooni järgi ühelt poolt kõrvetavas ja teises poolt külmutavas gaasiahjus kahjuks teha ei õnnestunud.  Elektripliiti-ahju aga ei lubatud Mustamäe korterisse üles seada, kuna paneel-kortermajade elektrisüsteem oli tollal selleks liiga vilets.

Märgatavad muutused kodukokkamise osas hakkasid ilmnema kohe pärast riigikorra vahetumist. Eestikeelsed kokaraamatud olid seni arvestanud Nõukogude Liidus saadaolevate toiduainetega, millest enamik oli 80ndate lõpuks muutunud defitsiidiks. Avanenud riigipiiride kaudu saabus meie riiki lisaks meile tuttavatele ja igapäevastele ka niisuguseid toiduaineid, mille kasutamine nõudis õpetust ja juhatust ning ka vastavaid toidretsepte. Õnneks oli ka abi käepärast. Keegi hakkaja tegelane hakkas tooma Soomest naisteajakirjade Kotiliesi, Me Naiset, Kodin Kuvalehti, ET lehti, Martat ja Anna vanemaid, ilmselt müümata jäänud numbreid ja pani need paaris raamatupoes väga soodsalt müügile. Tassisin neid koju sõna otseses mõttes hunnikute viisi ja ahmisin sealt kõikvõimalikku uut ja põnevat teavet. Soome keel oli mulle 20 aasta pikkuse TV-vaatamisega täiesti selgeks saanud. Kleepisin kartoteegikaartidele lausa virnade viisi ajakirjadest väljalõigatud retsepte, millest paljud on siiani alles.

Oma töökoha soomepoolse firmaosaniku kaasabil sain Soomest tellida ka värskeid naisteajakirju ja muud kokakirjandust. USA-s elavad sugulased aga tellisid mulle mitu aastat (kuri)kuulsa Martha Stewarti mainekat elustiiliajakirja Living ning väga head ja praktilist ajakirja Cook's Illustrated.

Nii oli mul 1994. aastaks lisaks suurele innukusele ja heale jutujooksule kogunenud ka piisavalt nii praktilist kogemust kui teoreetilist abimaterjali. Võisin julgesti hakata  jagama söögitegemise nippe ja salatarkusi ka teistele. 29. märtsil 1994 ilmuski Kulutajas minu esimene söögilugu. Selle jaoks loodi uus rubriik Kirjad köögist ja lood ilmusid alguses pealkirjaga Armas noor sõbranna, hiljem ka muude pealkirjade all. Alati olid lood aga kirjutatud pöördumisena anonüümse sõbranna poole.

Juba mõne kuu pärast võisin rahuloluga endale tunnistada, et olin teinud õige otsuse. Kulutaja pakkumise vastuvõtmine praotas minu jaoks ukse meedimaailma ehk nagu nüüd öeldakse - sain jala ukse vahele. Tagantjärele targana tean nüüd edagi, et edaspidine sõltus juba minu isikuomadustest, milles eriti tähtsal kohal oli punktuaalsus ehk siis pedantne kinnipidamine lugude esitamise tähtaegadest. Lisaks veel mitmest õnnelikust juhusest ning ühest konkreetsest isikust, praegusest ajakirja Anne&Stiil peatoimetajast Tiina Kruusist, kellest aga räägin pikemalt edaspidi.  

Kirjutasin Kulutajas söögist minu mäletamist mööda kuni järgmise aasta kevadeni igasugustel söögiteemadel pikalt ja laialt, sageli tervet lehekülge hõlmavalt. 1994. ja 1995. aastatel kirjutasin lugusid ka Tädi Maire jututoa jaoks ETKVL'i (praeguse ETK) uues ajakirjas Mihkel, kuhu mind värbas Kulutajast lahku löönud Lauri Liikanen. Selle ajakirja ilmumisaeg polnud aga kuigi pikk, 1995. aastal lõpetas ilmumise ka Kulutaja.

Ekspressi pääsemine

Teise suure ja julge sammu oma kirjutajakarjääris astusin ühel 1994. aasta kuumal juulikuu neljapäeval, kui lõunavaheajal lugesin hommikul ostetud värskest Ekspressist, et lehe tolleaegse lisa Crème toimetaja Tiina Kruus otsib söögikirjutajat. Hingasin sügavalt sisse ja ütlesin endale: julge pealehakkamine on vähemalt pool võitu ja kaotada pole sul ju midagi. Toksisin tööarvutis valmis päris pika avalduse eneseiroonilis-humoristlikus stiilis, printisin selle välja ning kõndisin pärast tööpäeva lõppu oma loomingut isiklikult ära viima. Ekspressi toimetus asus tollal aadressil Tatari tänav 21B elegantse eestiaegse elumaja poolkeldrikorrusel, majale aga tehti parajasti agaralt välisremonti.

  

Niisiis ronisin ma tollel kuumal suvepäeval 1994 vapralt sisse siseõue poolseid majaseinu katvate tellingute ja prahi vahelt. Kuna toimetuse uks oli millegipärast kinni ja keegi avama ei tulnud, pistsin ümbriku sisse uksepraost. Ootasin veidi aega – ehkki ei tea isegi, mida – ja suundusin kodu poole. Tegu oli tehtud, nüüd jäi üle vaid tagajärgi oodata. Ja oh seda õnne ja rõõmu! Paari päeva pärast kutsuski Tiina Kruus mind kohtumisele ja tegi ettepaneku hakata kirjutama söögilugusid. Kuna ma soovisin seda teha varjunime all, mõtles Kruus natuke ja laenas siis igati sobiliku nime Karlssoni lugude koloriitselt Imekokalt, kelle nimi teatavasti oli ju Hildur Sokk.  

Hilduri nimi jäigi mulle külge ka hilisematel töökohtadel. Seda hakkas peale Tiina Kruusi kohe esimesel kohtumisel kasutama Eesti Naise peatoimetaja Katrin Streimann (tema jaoks olen ma Hildur siiani ka eraelus) ning nii otsesaates Terevisioon kui ka eraelus saate juhid Marko Reikop ja Anu Välba.

Fotograaf Tiit Blaadi tehtud kenade piltidega illustreeritud toidulood hakkasidki ilmuma Eesti Ekspressi vahel olevas lisas nimega Crème alates 12. augustist 1994.  Köögilugudega samaaegselt kirjutasin paar korda kuus ka iroonilis-naljatlevas stiilis lugusid Eesti Ekspressi põhiväljaandele. Need lood olid küll kirjutatud küll just nagu toidust, aga samas seotud ka päevapoliitikaga, nii et neid võis nimetada peaaegu kolumniteks.

Hiljem, pärast kirjastuste ühendamist, vahetas Crème'i välja Anne, mis alguses ilmus samuti tagasihoidlikult Ekspressi lisana, kuid muutus õige pea kuukirjaks. Fotograafiks sai Jüri Seljamaa. Annes kirjutasin regulaarselt kuni 1998. aasta lõpuni, sealt edasi aga ei lubanud Ajakirjade Kirjastusega sõlmitud uus tööleping mul enam konkurendi heaks töötada.

                       

Juunis 1995 kirjutas Tiina Kruus minust Eesti Ekspressis iseenesest väga toreda loo, mida ta aga mulle enne trükkiminekut kahjuks ei näidanud. Seetõttu on loos kaks minu jaoks ehmatavat apsu. Esiteks: mingi ajakirja peatoimetajaks saamine polnud mulle mõttessegi tulnud, rääkimata eluunistuseks olemisest. Eriti piinlik oli mul aga Tiina poolt mulle omistatud toidutegemise kui "kirgliku hobi" pärast. Loomulikult ma ei süüdista Tiinat milleski, sest küllap ma tõesti tundusin talle innuka söögitegijana. 

Olen seda arusaama hiljem püüdnud pidevalt praavitada, kinnitades igal võimalikul juhul, et söögitegemine on minu jaoks alati olnud vaid kohustus, mida olen püüdnud täita võimalikult hea ja vaheldusrikka lõpptulemusega ning samas tingimata ka kiiresti ja vähese vaevaga.

Ma pole kunagi tahtnud veeta oma aega pliidi ääres, vaid pere ja sõprade ning raamatute seltsis ning seepärast alati tahtnud köögist võimalikult kiiresti välja saada. Just see ongi mind terve elu tagant kihutanud kas ise välja mõtlema või kõikvõimalikest allikatest otsima kavalaid trikke ja nippe, kuidas lühikese köögiaja jooksul ikkagi saada lauale maitsev, mitmekesine ja tervislik kõhutäide. Ning kui midagi söögitegemisega seonduvat üldse võiks nimetada kirglikuks hobiks, siis võis selleks olla soov neid oskusi teistele edasi anda!

Nagu Tiina Kruus selles loos mainis, olin ma hiljaaegu saanud vastloodud ajakirja Head Isu peatoimetajaks. Ma ei mäletagi, kas ma olen kunagi üldse Tiinale rääkinud, et ilma temata poleks seda kunagi juhtunudki. Kasutan seepärast siinkohal juhust Tiinat siiralt tänada!

Nimelt osalesin ma 1995. aasta veebruarikuus interjueeritavana tema tollases hilisõhtuses raadio-otsesaates Revers. Tiina küsis minult muuhulgas täiesti ootamatult ka niisuguse saatusliku küsimuse: Kui saaksid oma ametit vahetada, kes sa praegu tahaksid olla? Mina vastasin kõhklematult: Tahaksin olla naissoost Peeter Kard.

Kes oli nüüdseks meie hulgast lahkunud näitleja Peeter Kard ja miks mina võisin tahta olla tema (muidugi mitte näitlejana!), saab lugeda nii Vikipeediast kui siit:

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=3110:peeter-kard-2-vii-1940-4-iv-2006&catid=11:varia&Itemid=16&issue=3107

Juhtumisi oli Peeter Kard ise seda saadet kuulamas. Ja juhtumisi pakkus vaid mõni nädal hiljem endine teatri- ja filmikunstnik Proomet Torga, kes tundis Kardi Pärnu teatris töötamise ajast, talle peatoimetaja kohta uues, vastloodavas  söögiajakirjas. Kard olevat vastanud, et tema Tallinnasse kolida ei taha, aga teab kedagi, kes tahaks olla naissoost Peeter Kard.  Proomet Torga võttiski minuga telefonitsi ühendust ja pakkus mulle ilma pikema ettevalmistuseta – nagu nüüd öeldakse "lambist" – töökohta Eesti esimese toiduajakirja peatoimetajana.  Olin muidugi üllatusest ja õnnest uimane ja palusin pool tundi mõtlemisaega.  Tegelikult oli see aeg vajalik vaid toibumiseks, ettepanek ise oli ju keeldumiseks liiga hea. Ja nii ma tegingi järjekordse hüppe tundmatusse, loobudes oma senisest heast ja väga hästi tasustatud tööst alates 31.maist 1995.

Ajakiri Head Isu

Alates 1.juunist olingi ajakirja peatoimetaja. Head isu esimene number oli ilmunud juba mais, mu eelmise ameti kõrvalt. Esmalt asus meie väikesearvuline toimetus endise Ajakirjandusmaja (Pärnu mnt.67a) külgtiiva III korrusel, Eesti Naise toimetuse kõrval. Hiljem kolisime Rataskaevu tänavale, lausa vana rataskaevu juurde, sealt edasi aga aadressile Pirita tee 20.

Head Isu oli küllaltki menukas ajakiri ja tellijaid oli juba esimesel kuul lausa üllatavalt palju. Mina kirjutasin esimesel aastal kogu ajakirja valmis  ainuisikuliselt ja tegin muidugi valmis ka piltidele minevad toidud. Hiljem lisandus Torga soovil ka teisi kirjutajaid, intervjuude ja korrektuuriga tegeles Proometi tollane elukaaslane Jaana Priidel. 

Esinesin ka kanalis TV3 alguses 15, hiljem aga 30 minuti pikkuses salvestatud köögisaates, mida näidati pühapäevahommikuti kell 11.30. Esimene saade läks eetrisse 8.veebruaril 1996. Hiljem hakkas saates esinema ka Proomet Torga isa, draamanäitleja Heino Torga (suri oktoobris 2012), kes kutsus saatesse külalisi ja kelle saatelõigu nimeks oli KAH-klubi. 

Ajakirjas oli lisaks retseptidele mitmeid jätkuvaid rubriike nagu Lihakool, Köögileksikon, Mees (pikk intervjuu mõne tuntud mehega söögi vaatenurgast), Tehnika (uue köögitehnika tutvustus), Kodulikööri valmistamine ning uudsete toiduainete ja eksootiliste puuviljade tutvustus. 1996. aastal hakkas ilmuma ka lastele mõeldud rubriik Laste koka-aabits. Erinumbrit väärisid hoidistamine, kodused lihakonservid (suur osa Peeter Kardilt), võileivad, pastaroad, pitsad ja muu itaaliapärane ning uudsed viisid külaliste kostitamiseks. Igas numbris vastasin ka paaril-kolmel lehel lugejate-vaatajate küsimustele ja kirjadele. Ajakirja maht koos kaantega oli 68 lehekülge.

Lugejamenule vaatamata lõppes meie ajakirja ilmumine juba 1997. aasta juuli/august topeltnumbriga. Põhjuseks ikka see tollal tavaline rahapuudus, kuna reklaami tuli ajakirja väikese formaadi tõttu ebapiisavalt. Mitmed kohalikud suurfirmad ei tahtnud, prestiižikad välisfirmad aga lausa ei tohtinud esineda reklaamiga A5 formaadis ajakirjas. Ja ebaõnne tipuks valitses 1997. aastal Eestis 2007. aasta masuga üsnagi sarnane seis. Reklaamikulud olid aga muidugi esimesed, kust hädasolev firma sai kokkuhoidu teha.

Eesti Naine

Õnneks ei kestnud mu töötatöölise staatus kuigi kaua. Tiina Kruusi soovitusel (jälle tema, mu hea kaitseingel!) sain õige pea köögitoimetajaks ajakirjas Eesti Naine. Viimane oli hiljaaegu liitunud tollase kirjastusega Eesti Ajakirjad, milles Tiina Kruus oli tollal tegevjuhiks. Kui ma 1997. aasta augustis läksin Kruusi sünnipäeva puhul teda töö juurde õnnitlema, tutvustas ta mind äsja tööle võetud Eesti Naise uue peatoimetaja Katrin Streimanniga, oma kursusekaaslasega ülikoolipäevilt. Sealt edasi sujus meil Katriniga kõik kuidagi iseenesest ja juba novembrinumbris ilmuski minu esimene Eesti Naise köögilugu „Mõnusaid pajaroogi sügisjaheduse peletamiseks“.  

Kirjastuse asukohaks oli noil päevil kollane maja (kunagine korterelamu) aadressil Tartu maantee 31, mis koos kõrvalasuva legendaarse rauapoega on nüüdseks juba aastaid linnapildist kadunud seoses tänava laiendamisega. Suvel 2000 aga kolis Eesti Naine koos ülejäänud Eesti Ajakirjade Kirjastusega Maakri 23a asuvasse Postimehe majja, kus toimus kohe ka mitme väiksema kirjastuse liitumine suureks Ajakirjade Kirjastuseks, mille juhiks sai Ain Lausmaa ja peatoimetajaks Tiina Kruus.

Mida tähendas köögitoimetajaks olemine peale söögilugude kirjutamise, sellest saab üksikasjaliku ettekujutuse minu kirjast „Ajakirja köögitoimetaja argielu“. 

Märkus: Järgnevas tekstis kirjeldatud tööülesanded on esitatud erilises, selgitavas ja ennastõigustavas võtmes. Kui aga peaksin kasutama seda nimekirja oma igapäevatöö kirjeldamiseks, saaks kõik muidugi teistsuguse tooni ja alltekstiJ

Minu E-kiri Ajakirjade Kirjastuse peatoimetajale Tiina Kruusile 22.01.2002

Tere, Tiina! Saadan Sulle mõned mõtted, mis mul on tekkinud seoses kirjastuse juhtkonna suurenenud huviga köögitoimetajate tööde ja tegemiste vastu.

Kõrvaltvaatajale võib tõesti tunduda, et köögitoimetaja elu on lausa meelakkumine: toimetuses käid harva, kord kuus kirjutad mõned retseptid, teed mõned toidud ja lased need ära pildistada, ning ongi kõik.

Nii see siiski pole. Ajakirja köögitoimetajaks olemine on pidev tegevus 365 päeva aastas ja isegi võib-olla hingeseisund. Köögitoimetaja ei pääse oma rollist ka vabal ajal ja puhkepäeval, kuigi see ei tähenda, nagu oleks see kuidagiviisi halb või koormav. Vähemalt minule isiklikult on köögitoimetajaks olemine rohkem kui palgatöö. See on missioon – õpetada inimestele lihtsa, maitsva ja tervisliku söögi tegemise saladusi ja tekitada neis usku, et igaüks võib õppida hästi süüa tegema.

Olen oma tööga rahul, teen seda rõõmuga ega sooviks selles mingeid kardinaalseid muutusi. Ka ei soovi ma kirjastuselt köögikombini ega midagi muud taolist. Palgatõusu või mõnede kulutuste korvamise vastu poleks mul aga midagi. 

Olen aga kuulnud, nagu kavandaks kirjastus ehitada ühise köök-stuudio, kus kõik köögitoimetajad saaksid toitu valmistada ja neid pildistada. Oleks hea, kui juhtkond omaks eelnevalt selget ettekujutust sellest, kui tohutult palju seal peaks olema lisaks kõikvõimalikule köögivarustusele erinevaid pildistamistaustu ja lauanõusid ning kui tihti tuleks neid vahetada ning juurde muretseda, et kõikide ajakirjade söögipildid ei hakkaks ühtmoodi välja nägema. Kindlasti peaks seal olema piisavalt külmkappe, samuti hoiunõusid varem valmis muretsetud toiduainete ja eelmisel päeval valmis tehtud toitude ärapaigutamiseks.

Nõude laenutamist olen ma muide katsetanud ja sellest peagi loobunud, sest Villeroy & Bochi 500 või 1000 krooni maksvate esemete transportimine ja nendega tegutsemine ei olnud just meeliülendav. Ka on võõras köögis tegutsemine alati mingil määral segadusse ajav ja tööd aeglustav. 

Küllap nii mõnigi arvab, et köögitoimetajad on ebapiisavalt koormatud ja saavad ehk ka põhjendamatult palju palka. Seepärast panen siinkohal kirja, millised on minu kui kahe erineva ajakirja jaoks töötava köögitoimetaja lisategevused ja rahalised lisakulutused, mis kõrvaltvaatajale ei pruugi üldse silma paista.

(Märkus: olin aastatel 2000–2002 nii Eesti Naise kui Tervis Plussi köögitoimetaja).

*Isiklik arvuti ja printer ning nende ülalpidamiskulud (printer on hädavajalik toiduretseptide, ostunimekirjade jms väljatrükkimise jaoks).

*Oma arvelt makstavad lauatelefoni, mobiili ja dial-up internetiühenduse arved, mis pole sugugi väikesed  (Oli ju  jaanuar 2002, kodune netiühendus oli veel tõesti dial-up ja telefoniarved üpris suured).

*Oma kulul soetatud ja pidevalt täiendatav erialane raamatukogu ning oma arvelt tellitavad välismaised söögi- ja naisteajakirjad.

*Söökide valmistamiseks kuluv gaas, elekter ja vesi, nõudepesuvahend, köögipaberid ja kõik muu taoline.

*Elutoas pool kapitäit pildistamiseks vajaminevaid küllaltki kalleid laualinikuid ja erinevaid kangaid, samuti kiviplaate, taustapabereid, taldrikuid, kausse, tasse ja igasugust pisiatribuutikat. Kõige eelnimetatud varud nõuavad liiga tiheda kordumise vältimiseks pidevalt täiendamist.

*Teine pool kapitäit kõikvõimalikke kunstlilli ja -taimi

*Värsked lilled, taimed ja oksad, mida tuleb kas osta või suvisel ajal ise korjama sõita.

*Köögivahendid, mida minu kaheliikmeliseks kahanenud pere muidu üldse ei vajaks ja mis võtavad mu köögis üsna palju ruumi.

*Kaks korda kuus oma elutoa ümbertõstmine pildistamise jaoks; hilisem pildistamise tagajärgede likvideerimine. Muidugi ka toiduainete ostmine ja oma autoga kojuvedamine; lisaks vajadus omada ja ülal pidada väga suurt külmkappi kõikide toiduainete äramahutamiseks.

*Toidukaupluste pidev külastamine, et olla teadlik uutest toiduainetest; nende ostmine ja proovimine.

*Interneti ja ajakirjade kaudu enda kursis hoidmine nii meil kui mujal toimuvaga. 

*Vastamine lugejate e-meilidele ja kirjadele.

*Osavõtt toidumessidest ja -näitustest, uute toodete ja restoranimenüüde esitlustest, mis pole sugugi nii mõnus kui pealt võib paista, pealegi röövib hirmsasti aega.

Tiina Kruus läks õige pea pärast seda kirjastuse juhi Ain Lausmaaga põhimõttelistes asjades vastuollu ning lahkus Ajakirjade Kirjastuse juhtkonnast. Seetõttu ma ma ei tea, kui palju minu kiri tulemusi andis. Igatahes ei sunnitud meid hakkama ajakirja jaoks toidupilte tegema Maakri tänava maja esimesele korrusele ehitatud köögis. Köögitoimetajad aga hakkasid saama aastas lisatasu 2000 EEK'i (umbes 130 €) köögivarustuse ostmiseks).

Kokku oli mul oli õnn töötada Eesti Naises 8 aastat ja 2 kuud. Minu töölepingu lõpetas Ain Lausmaa 1. detsembrist 2005, ajendiks kirjastuse tolleaegsete välismaiste omanike poolt tulnud käsk alustada kulude kokkuhoidu, seda eeskätt toimetajate koondamisega ja/või honorarile üleviimisega, ja muidugi ka koosseisu noorendamisega. Tollal viimaseid kuid kehtiv seadus lubas 65 aastaseks saanu (minul täitus see saatuslik päev 20.11. 2005) lihtsalt vallandada.

Õnneks suutsin oma teise puusaliigese asendusoperatsiooni (esimene oli tehtud juba veebruaris) tutvuste abil tõsta planeeritust veidike ettepoole, 19. novembrile. Nii sain töövõimetuslehe abil oma töölepingu lõppemise nihutada 28. veebruarile 2006.

Vabakutseliseks jäämine

Jäin vabakutseliseks niisuguse saldoga: minu söögi- ja kööginõuanded jõudsid ilmuda 98 Eesti Naise numbri kaante vahel, igas numbris vähemalt 2 erinevat lugu. Aastatel 1998 ja 1999 toimetasin ka käsitöölehekülge, kas tellides käsitööeseme kelleltki teiselt või valmistades selle ise.

Mul oli 8 aasta jooksul rõõm töötada paljude meeldivate ja sõbralike kirjutajatega nagu Margit Kilumets, Sirje Maasikamäe, Helle Raidla ja veel mitmed teised, ning kogenud fotograafidega Jarek Jõepera, Rene Riisalu ja Indrek Arula.

Veebruarist 2001 kuni jaanipäevani 2003 tõusin aga esmaspäevast neljapäevani (reedese päeva täitis Tartu stuudio) hommikul kell 4, et jõuda värskena ja virgena poole seitsmeks kokkama Eesti Televisiooni uude menukasse otsesaatesse Terevisioon.  Esinesin seal mitte kui eraisik, vaid ETV ja Ajakirjade Kirjastuse vahelise lepingu alusel Eesti Naise köögitoimetajana. Kandsin saates rinnas Eesti Naise nimesilti ning kord nädalas tegin ühe roa Eesti Naise värskest numbrist.

Soovitas mind sellesse saatesse Ülle Puusepp, kes salvestas tollal oma firma Feronia kodustuudios legendaarse, nüüdseks meie hulgast lahkunud kokk Jazzi (nüüdseks meie hulgast lahkunud Rainer Härm) kokasaateid.  Olin lühikest aega enne Terevisiooni käimaminekut olnud Jazzi saates külaliseks ning jäänud tegijatele silma kui keegi, „kes oskab ühekorraga nii süüa teha kui ka oma tegevusest rääkida“:) 

Ja lõpuks natuke statistikat minu trükis ilmunud tööde kohta: 

Kirjastusele Varrak aastatel 1997–2001 inglise keelest tõlgitud raamatud:
50 ühepajarooga, Hiina köök, Itaalia köök, Kreeka köök, 50 grillrooga, Rõivas ja mood, Tervendav kodu, Väikesi kavalusi elukorralduses, Kuidas mõista maalikunsti (raamatu viimane kolmandik).

Ajakirjade Kirjastuses ilmunud raamatuid. Mõne juures olen olnud ainult teoreetilise osa ehk õpetliku avateksti kirjutaja, enamasti aga lisaks sellele kas osaliselt või kõikide retseptide autor. 

100 grillrooga, 100 pidurooga, Algajale kodukokale, Eesti perenaise 100 rooga, Estonian cooking/Eesti köök, Hakkliharaamat, Hoidised, Jogurtiraamat, Kalaraamat, Kastmeraamat, Kiired argiroad, Kohupiimatoidud, Kohviraamat (Pauligi tellimusel), Köögiviljaraamat, Suur küpsetamisraamat, Linnuliha, Marjaraamat, Muffinid, Pannkoogid ja vahvlid, Rabarbriroad, Rullid ja šarlotid, Sibulad ja laugud, Sojaraamat, Söödavad kingid, Šokolaadiraamat (Fazeri tellimusel), Tarretatud piduroad, Tervislikud teraviljaroad, Tomatiraamat, Trendiroad, Vorstiraamat, Võileivad, Millest kokaraamatutes ei räägita ning mu viimaseks jääv üllitis Eks elati ju ennegi; Sotsialismi söögimälestusi. 

Kirjastuses Varrak ilmunud raamatud, milles mulle kuulub kogu autorlus peale kujunduse ja fotode:

Maire Suitsu retseptiraamat (2001), Kodukoka tarkuseraamat (2002), Oodatud perepeod (2002), Säästlikult ja suupäraselt (2009), Suur õunaraamat (2009), Suur kartuliraamat (2009), Suur leivaraamat (2010), Kevadpühade piduroad (2011), Suur piimaraamat (2011)

Nii põhitöö kõrvalt kui vabakutselisena olen teinud ka lepingulisi töid: aastatel 2000, 2001 ja 2002 kirjutasin tervislikust toidust ajakirjale TervisPluss, aastal 2006 ilmusid minu toidulood ka Elukirjas. Ajakirjale Kodukiri tegin pidevat kaastööd ajavahemikus 2006 - 2010 jätkuvate artiklisarjadena, esmalt eksootilistest puuviljadest ja seejärel ürtidest ja maitseainetest. Minu kirjutisi on ilmunud Postimehe lisas Arter, Päevalehes, Õhtulehes, ajakirjades Pere ja kodu, Elu Lood ja Maret.  

Eesti Instituudile koostasin 1998. aastal brošüüri Estonian Cuisine, mille abil Eesti saatkonnad tutvustavad välismaal Eesti kööki. Üllitise uuendatud variant ilmus aastal 2005, viimane aga jaanuaris 2014 ning jõudis saksakeelsena täpselt õigel ajal Berliinis toimuvale  suurüritusele Grüne Woche.

Kirjastusele Menu, mida juhib Ajakirjade Kirjastuse endine juht Ain Lausmaa ja kus töötab ka Eesti Naise kauaaegne peatoimetaja Katrin Streimann, olen kirjutanud raamatud Minimood köögis (muffinipanni mitmekesisest kasutamisest) ja Kiired suupisted.