Sotsialismiaja söögimälestused
XX sajandil hakul said peaaegu üheaegselt hoo sisse kaks
ulmelist kinnisideed. USA-st pärineva peamisteks edasiviijateks olid
ulmeromaanid ja -filmid, mis kõik kuulutasid hiljemalt aastaks 2000 kogu senise
toidu asendumist tehislikuga. Kui keegi oleks 1970ndate alguses julgenud
ennustada, nagu võiks 3.aastatuhat alata hoopiski üha suureneva nõudmisega
ökoloogiliselt puhta toidu järele, oleks ta avalikkuses välja naerdud.
Üha uhkemaks paisuva fantaasiamulli lõhkus aastal 1973
ekraanidele tulnud, tänaseks kultusfilmi staatusse jõudnud "Soylent
Green". Film räägib aastast 2022, mil ülerahvastatud ja äralagastatud Maal
on ainsaks toiduks jäänud mingid rohelised plaadikesed. Nii filmikarakterite
kui vaatajate õuduseks selgub filmi käigus, et plaadikesed on tehtud ei
millestki muust kui inimestest, sest ühtki muud toorainet lihtsalt enam polnud.
Nagu arvata võibki, vajus tehistoidu idee pärast seda peagi ja ilma suurema
kärata ajaloo kolikambrisse.
Teine, Venemaalt alguse saanud gigantne ulmeprojekt nimega
sotsialism, mis lisaks toitumisele puudutas ka kõiki teisi elusfääre, suudeti
aga päris pikaks ajaks ellu viia. Esimeseks katsepolügoniks sai üks
kuuendik planeedist ehk Nõukogude Liit, mille koosseisu ka meie väikesel
Maarjamaal oli õnn(etus) kuuluda tervelt pool sajandit. Millal ja millega see
kurikuulus eksperiment lõppes, seda teab igaüks kas isikliku kogemuse järgi või
kooli ajalootundidest.
Mina sündisin novembris 1940, vaid mõni kuu pärast Eesti
vägivaldset kaasamist veidrasse eksperimenti. Aga nagu näete, elasin ma
sotsialismi edukalt üle ning viin teid nüüd siinsetel raamatulehekülgedel ajarännakule Tallinna tollastesse toidupoodidesse, söögikohtadesse ja koduköökidesse. Vanadele peaks
see pakkuma nostalgiat ja noortele avastamisrõõmu, kõikidele kokkamishuvilistele aga hulgaliselt vanade
menuroogade retsepte. Saate teada sedagi, mida tähendas 1970. aastatel sündinud
väljend "tühjad letid, lookas lauad" ning kuidas see võimalik oli.